Kas teil on ka vähemalt üks selline koht, kuhu tahaksite iga
aasta ikka ja jälle minna? Minul on selleks kohaks Peipsi põhjakaldal asuv
Rannapungerja. Ma olin siin suvel 1989 kaks nädalat koos oma sõpradega Rakvere
KITi suvilas. See tundus nii ilusa kohana. Sageli istusime poistega õhtuti majaka juures
ja filosofeerisime maailmaasjadest.
Siis olid veel kõik suvilad korras ja
puhkajaid täis. Rääkisime ka juttu inimestega, kes suvitasid siin,
tänaseks täielikult lagunenud majas. Maja on juba palju aastaid sellises kurvas olekus. Kes soovib võib selle 200000 euro eest osta. Müügikuulutus on siin. Nähtavasti
koht maksab nii palju!
Unusatsime jõel fotosid teha. Eriti tahaksin näidata maanteesillast ca 2 kilomeetrit ülesvoolu ühte kohta, kus vees on
säilinud sillapostid. Need takistused on siin paljudele mootorpaatidega sõitjatele
teada, aga uutele tulijatele? Ka meie paadi mootor käis veel all millegi vastu,
aga suuremad ja kiiremad paadid tulid mõned ikka päris kolinaga sealt kohast
läbi. Ma mõtlen, et need postid on seal juba aastaid, isegi aastakümneid olnud. Kas siis tõesti ei saa neid sealt välja tõmmata? Kardan, et ega ennem midagi
tegema ei hakata, kui suurt õnnetust ei ole juhtunud. Kaart: https://kaart.delfi.ee/.
Rannapungerja jõel saime ka omal nahal tunda, mida tähendab
kihutava mootorpaadi möödasõit meie kummipaadist – kaks ämbritäit vett tuli nagu
niuhti sisse. Muidugi 20 muud paati sõitsid meist väga aeglaselt mööda, et
suuremat lainetust ei tekiks, aga piisab ka ühest kihutajast ja oledki koos
asjadega läbimärg.
Heiki Koov
heiki@koov.ee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar