pühapäev, 28. jaanuar 2018

Täpiline kala

Eelmises postituses ma kirjutasin kalapüügist ja kalasaagist Kasari jõel. Tegelikult me saime kätte ka ühe mustade täppidega särje. 

Kuna me kahtlustasime kalal mingit haigust, siis me seda kala saagikotti ei pannud. Küll aga jäi kala juhuslikult kalade võrdlemise filmile. 

Siiski jäi hinge närima, et mis oli särjega juhtunud. Küsin infot Eesti Maaülikooli kalanduse teadlaselt, kes andis hea viite, kus on sellel teemal kirjutatud: 
https://parnu.postimees.ee/503408/tindiplekihaige-roosarg-suri-kalamehe-paadis.

Artiklis on selline info:

"Tegu on peamiselt karpkalalaste hulgas kahjuks vägagi levinud parasiithaigusega, mida rahvakeeli nimetatakse tindiplekihaiguseks või veidi teaduslikumalt tinditõveks,” selgitas Tartu ülikooli mereinstituudi ihtüoloog Heli Shpilev.

“Õnneks ei kujuta seda tõbe esile kutsuv kalasse tunginud parasiit vähimatki ohtu inimesele, ehkki pole esteetiliselt kuigi kena vaatepilt,” ütles Shpilev.

Shpilevi jutu järgi on tinditõbe esile kutsuv parasiit lameusside hõimkonda kuuluv imiussi (Posthodiplostomum cuticola) vastne, kelle üheks üleminekuvormiks on kalad, peamiselt karpkalalaste esindajad.

“Sel parasiidil on eri arenguetappides kolm peremeesorganismi, kelle varal nad elavad,” sõnas Shpilev. “Peremeesorganismideks on üks kindel tigu, seejärel kala ja viimaks kalasööja lind, enamasti haigur, kelle soolestikust satub parasiit tagasi vette, et seal jälle uut eluringi alustada.”

Shpilev kinnitas, et nagu enamiku parasiitide puhul, pole parasiteerimise eesmärk peremeesorganismi tapmine, mistõttu kala on selle imiussi vastsega sunnitud koos elama mõnikord ainult neli-viis kuud, halvemal juhul poolteist aastat.

Parasiidile halva õnne korral hukkub ta ise ilma haigru seedekulglasse sattumata ja kala terveneb.

“Ometi on see parasiit meie vetes väga levinud, kusjuures nurgude populatsioon on mõnikord nakatunud 100protsendiliselt, särjed märksa vähem ja latikad veelgi harvemini,” ütles Shpilev. “Linaskitel pole seda parasiiti täheldatud, aga päris kindel olla ei saa, et neid linaskitel üldse ei esine.”

Et imetajad ei ole selle parasiidi vaheetapiks, ei kujuta Posthodiplostomum cuticola inimestele vähimatki ohtu, ehkki parasiidist haaratud kalad pole just isuäratav vaatepilti.

“See must kühm, mis parasiiti katab, on tegelikult kala enda pigment ja kala vastureaktsioon organismi tunginule,” rääkis Shpilev. “Parasiitidest vastsed ise on väga väikesed ja neid palja silmaga ei erista.”


Kalahooajale võib nüüd joone alla tõmmata. Suurt kala küll ei saanud, aga järgmine aasta on uus võimalus!  Mariner 4 juba ootab uusi kalaretki! 

Paadiblogides oleme Googles esimesel kohal. Vahva!



Heiki Koov
heiki@koov.ee

16. september 2017 Kasari jõel

Küll on hea, et Opel Zafiral on taga palju vaba ruumi. Nii mahuvad kenasti ära paat, moonakott, termos, aku, õnged, ussikarp jm vajalikud asjad. 

Seekord vaatame ka, kui kaugel on Kasari jõe ääres asuv Kloostri vaatetorn ja sild.  

Risti kandis tuleb tugev vihm ja varsti näeme vikerkaart. Õnneks jõe äärde jõudes hakkab ilm ilusaks minema.

Mingi linnu (hane?) kujuga lagunenud hoone jõe ääres. Eemal on torniga majad.


Jõel on tõesti mõnus olla. 


Mootor laulab vaikselt laulukest …(film). 

Viimane paadisõit ongi läbi. Oleme paadiga väga rahul. Tõesti oli vahvad sõidud. 

Kalasaagiks olid seegi kord suuremad särjed ja ahvenad.

Huvitav, et sellisesse kohta on uus sild ehitatud.

 

Vaatetornist näeb nii kaugele ja eriti ilus on just loojanguhetk.



  


Kui läbitud kilomeetreid vaadata, siis ega Kloostri Tallinnale väga lähedal ei olegi. Ikka üsna tükk maad on vaja sõita. Edasi-tagasi kokku 233 kilomeetrit.

Heiki Koov

Kalapüügilubadest

Viimastes postitustes olen tutvustanud neid kohti, kus me oma uue paadiga kalal oleme käinud. Seekord väike kõrvalepõige kalapüügilubade teemasse.

Ma olen alles hoidnud suure hulka igasugu pabereid ja nendel hulgas on ka mitmeid kalastamisega seotud dokumente.

Kõige vanem dokument on minu isa kalastajapilet aastast 1976. Isa kuulus siis Rahkla sovhoosi kalastajate sektsiooni. Isaga koos käisime palju kordi koos kalal ja temalt sain ma ka esimesed kalapüügi juhised.

Minu enda esimene kalapilet on aastast 1986. Kuulusin siis ETKVL Koondis „Auto“ Rakvere kalastajate sektsiooni.  


Midagi nagu mäletaks, et kunagi hankisin endale ka Viitna järves (looduskaitseala) kalapüügi loa, aga seda ma oma arhiivist ei leidnud. Küll aga on endiselt alles 1992 Rakvere kalastajate klubi poolt välja antud tõend, et ma võin spinningu ja muude vahenditega Lääne-Virumaal kala püüda.


Aastast 1993 on säilinud kalastajate klubi aastamaksu tasumise talong.

Aastast 2000 on säilinud kaks kalastuskaarti. Kui eelnevad paberid olid saadud kalastajate seltsist, siis need ma olen ostnud Jahipauna poest. Oranž on kolme päeva kalastusõigus ja helesinine annab õiguse spinningut loopida kuus kuud.


Kahjuks ma enam ei mäleta, mis põhjustel ma olen hakanud Tallinna Kalaspordi Klubi liikmeks. Võimalik, et siis sai Paunkülas või kusagil mujal paati soodushinnaga rentida. Sinine paber tõendab klubi liikmemaksu tasumist ja roosa andis õiguse kuus kuud spinningut loopida. Internetist lugesin, et see klubi tegutseb veel praegugi. Ma ei ole nii palju aastaid klubi liikmemaksu tasunud ja võib järeldada, et minu liikmelisus on lõpetatud või peatatud.


Leidsin paberite hulgast ka pangaülekandega tasutud püügiloa.

Viimastel aastatel olen saatnud õigele numbrile õigete andmetega sms-i ja piiks-piiks ja luba püüda ongi olemas. Kusjuures ostetud pileteid saab internetis kontrollida. Mõni päev enne püügiloa lõppemist saabus minu telefoni hoiatav sms.




Kirjutasin eelmises postituses Kasari jõel kalastamisest. Looduskaitsealal võib vaja minna täiendavat püügiluba. Internetist sobivat lahendust otsides selgus, et Matsalu kohta saab päris mitmesse kohta püügiõigust osta. Õiguste-keeldude kaart on igatahes üsna kirju. Lõpuks oli vaja veel ka aruanne püütud kaladest esitada. 




Me käime üsna harva kalal ja pealegi meres ja jõgede suudmetes ei ole me kunagi spinningut loopinud. Kui aga lugeda kalapüügieeskirju, siis keeldusid nii ajaliselt, kohaliselt ja riistvaraliselt on päris palju. Õnneks on juhised arusaadavad ja info kättesaamisega ei tohiks olla probleeme. Seaduste mittetundmine ei vabasta seaduste täitmisest! 



Heiki Koov

9. september 2017 Kasari jõel

Ühes varasemas loos ma kirjutasin soovist iga suvi Rannapungerjat külastada. Enamasti ongi see unistus täitunud. Minu unistuste hulka kuulus ka Kasari jõel kalastamine. Ma ei oska öelda, miks just sellele jõele ja miks mitte näiteks Pärnu või Võhandu jõele. Totter kinnisidee?

Septembri algusel võtsimegi teekonna ette. Kloostri silla juures on hea paati vette lasta ja siin on ka vaatetorn. Risti-Virtsu maanteelt juhatasid siia teeviidad (kaart: https://kaart.delfi.ee/). 

Naga ikka sättisin mina ussid-õnged-spinningud valmis ja teised pumpavad paadi täis ja panevad asjad paati.



Algul hakkasime paadiga ülesvoolu sõitma. Ma olin varasemalt arvamusel, et Kasari jõgi on üsna lai jõgi, aga kohapeal selgus, et väga lai see ei olegi.



Õngitsedes kogu aeg näkkis, aga kätte saime ainult eriti väga väikeseid kalu. Muidugi lasksime need vette tagasi.

Pöörasime ennast ringi ja sõitsime nüüd mõne kilomeetri allavoolu. Jõgi on endiselt kena, aga nüüd sattusid konksu otsa ainult suured särjed. Saagi mõttes totaalne muutumine!  


Kuidagi ootamatult hakkas pimedaks minema. Viimased asjad tõstsime autosse juba päris pimedas.

Üks mis kindel – järgmine nädalalõpp tuleme uuesti!

Heiki Koov
heiki@koov.ee

laupäev, 27. jaanuar 2018

10. juuli 2017 Jõemõisa järvel

Jõemõisa järvel me oleme juba varasemalt kahel korral kalal käinud. Ma ei tea miks, aga omavahel me alati räägime Kaiu järvel kalastamisest, kuigi see on hoopis teine järv. Kaardil oleva ühenduskanali abil saab sõudepaadiga ühest järvest teise, aga mootorpaadi (ka meie väikese mootorpaadi) jaoks oli kanal liiga kinni kasvanud (kaart: https://kaart.delfi.ee/). 

Tegelikult on ka Wikipedias kirjas, et Jõemõisa järv oli kunagi Kaiu järvega üks veekogu. Nüüd eraldab looduskaitsealune Tammeluht Kaiu ja Jõemõisa järve. Jõemõisa järve pindala on 71,6 ha ning sügavus kuni 3,2 m.

Järve kaldale on RMK ehitatud ilusad varjualused, lõkkekohad ja paadisilla. Vaata lisaks http://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/tartu-jogeva-puhkeala/1633.

Kuigi oli päris palav suvepäev, siis kala näkkis ikkagi kogu aeg ja ka konksu otsa jäid päris korralikud särjed ja ahvenad. 
Wikipedias on ka siinseid kalu nimetatud: latikas, särg, roosärg, haug ja ahven ja ka III kaitsekategooria kalaliigid - harilik hink ja vingerjas. Kas te teate, millised kalad on harilik hink ja vingerjas?

Harilik hink on siiski https://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_hink andmetel Eesti vetes üsna haruldane kala. Pealegi tegutseb ta põhiliselt öösel. Küll sellel kalal on rahvapäraseid nimetusi: vinka-võnka, kivijüraja, kivivingerjas, kivikala, kivikana, kivitrull, kivinärija, liivarull, tigekala ja koerakala.

Harilik hink on pikliku kehaga kala, kehapikkus 7–14, keskmiselt 8–9 cm ja kaal kuni 58 g. Üldiselt on hink kahvatukollakas, kuid suudab oma värvust muuta, olenevalt veekogu põhja värvusest. Külgedel paikneb rida ümaraid või kandilisi laike, mis peaaegu sulavad kokku vöödiks. Silma juurest jookseb ninamikule tumepruun, peaaegu must triip. Soomused on nii väikesed, et kala tundub silmaga vaadates paljas olevat.

Vingerjas on Wikipedia andmetel 15–30 cm pikkune mageveekala, kes eelistab aeglase vooluga jõe ja seisuveekogu mudast põhja. Temagi on öise eluviisiga. Keha on piklik, värvuselt seljalt kollakaspruun, külgedel pruunikad pikkitriibud vaheldumisi kollakatega, uimed pruunikad. Eestis suhteliselt laialt levinud, eriti Lõuna-Eestis. Pange tähele - vingerjat on kasutatud akvaariumis ilmaennustajana. Pilt on ka Wikipediast. 

Heiki Koov