Seekord otsustasime minna Järlepa järvele. Olgu ka öeldud, et mulle isiklikult seostub sõna "järlepa" eelkõige nõukaaegse suure kalkunikasvatusega. Praegu leidsin sellise Talleggi toote nagu "Järlepa kotlet", aga selle põhikomponent on kana-broileri lihamass (ehk siis kalkunit ei olegi).
Kui lugeda Kalapeediast http://www.kalapeedia.ee/jarlepa-jarv-suur-jarlepa-jarv.html selle järve kohta, siis selgub, et järv on 45,4 hektarit suur ja keskmine sügavus on ainult 1,5 meetrit. Kalastikus esinevad ahven, särg, koger, haug, luts, luukarits ja angerjas. Sisse on lastud hõbekokri. Kui veel lisada, et internetis olid ilusad pildid paadisillast, siis võis arvata, et autoga (meile eriti oluline, sest paat on ikka päris rakse) saab järvele päris ligidale.
Hommikul ei minda kunagi kodust välja tühja kõhuga. Nii ka kalale ei minda ilma moonakotita. Meil on üks hea tuttav, kes varustab meid heade vahvlitega (https://www.facebook.com/krobevahvel/ - poest neid ei saa) ja ülejäänud kraami saab poest hankida. Kui anda kõigile vabad käed meelepärase valikuks, siis kokku tulebki terve kärutäis head ja paremat.
Kui mõelda, et ka paat, kalaüügivahendid, mõned riided tagavaraks ja ujumise asjad peavad autosse mahtuma, siis ega kuigi palju enam vaba ruumi ei jäägi.
Meie suureks üllatuseks päris järve äärde autoga ei olegi võimalik sõita. Tegelikult võib-olla läbi mõisa territooriumi oleks võimalik, aga see ala on võõrastele suletud.
Endomondo näitas, et tee parkimisplatsilt järveni on 830 meetrit. Nii pikka maad paati käes tassida on ikka vägagi võimatu missioon. Nii otsustasime, et võtame jalutuskäigule ainult õnged ja ujumise asjad kaasa.
Järv on tõesti suur. Kusagilt olin lugenud, et see on Raplamaa suurim järv.
Kuna me paati ei hakanud siia käeotsas vedama, siis jäigi ainukeseks võimaluseks paadisillal õngitseda ja spinningut loopida. Seekord me ei saanud mitte ühtegi kala, isegi näkkimist ei olnud. Spinningul jäi aga iga viskega rohututt landi otsa. Tundus, et vesi järves on üsna madal.
Hakkasin kõigile näitama ülikauget spinninguheidet, kui nägime, kuidas mingisugune must asi lendab koos landiga vette. Selleks mustaks asjaks osutus sokk, mis oli juba ujuma minekuks jalast võetud ja kenasti tossu sisse hoiule pandud. Ju siis heite hoovõtt oli liiga suure kaarega, et lant haaras ka soki kaasa.
Vesi oli küll ujutav, aga siiski juba vägagi sügisene.
Kas pean ka selle postituse, sarnaselt eelmisega, lõpetama sõnadega, et vaevalt see aasta enam kaptenimütsi vaja läheb? Või jõuame veel korra või rohkemgi kalale minna?
Heiki Koov
heiki@koov.ee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar