10. juuli 2020 Porkunis

Porkuni järv on meie paadile vägagi tuttav koht. Ka ilma ja kalasaagi suhtes oli seekord kõik tavapärane: kerge vihm ja paarkümmend ahvenat. 

Järve äärde on tehtud mitu ilusat ujumiskohta koos riietuskabiinide ja päästerõngastega. Paati on hea vette lasta saarel asuvas ujumiskohas. 

Rakverest Porkunisse sõit viib läbi Assamalla. Ja-jah just nimelt see sama koht, mida ikka ristsõnades küsitakse. Viimasel ajal on see koht kuulus ka burgeri pealinnana, sest suure maantee ääres asub kahel pool teed konkureerivad burksiputkad. Aga burgerid on mõlemal head! 

Heiki Koov

heiki@koov.ee 

20. juuni 2020 Paunkülas

Meie paat Mariner 4 külastas Paunküla veehoidlat juba teist korda. Paadi lasime vette Hiieveski telkimisala juurest https://www.loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/hiieveski-parkla. Ka seekord saime saagiks kümmekond ahvenat ja särge. Üllatav oli, kui palju inimesi oli ennast veehoidla kallastele suvitama sättinud.

Heiki Koov
heiki@koov.ee

24. mai 2020 Tänavjärvel

2020 kalapüügihooaeg on alanud! Me ei ole varem üldsegi siia kanti (Padisest läbi ja Harju-Risti poole sõites) kala püüdma sattunud. Võiks isegi öelda, et kaarti uurides oli väike üllatus, et siin nii mitu päris suurt järve asuvad. Tänavjärv on matkajate seas muidugi tuntud hea lõkke- ja ujumiskohana. Järgnevalt lingilt saab lugeda, et ka hea kalajärvena, kuigi viimased kilomeetrit autoteed siia on tõesti kehvapoolsed, vt https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/nova-puhkeala/1466.  

Koht ise on tõesti ilus: lubatud liivarand, lõkkekohad, WC, prügikastid jms täiesti olemas! Mõned autokaravanid olid juba kohad sisse võtnud.

Ilmateade küll hoiatas, et päeval hakkab vihma sadama, aga paati pumbates ja asju paati sättides, siis oli ilm enam-vähem korralik.

Kui aga juba paadiga järvel olime, siis hakkas päris tugevalt sadama. Eks me saime küll õnged vette, aga pidevas vihmasajus ei olnud meeleolu just kõige parem. Kala ka mitte ühtegi korda ei näkanud.

Heiki Koov
heiki@koov.ee

7. september 2019 Järlepa järvel

Kui kaardi pealt otsida Tallinna lähemas ümbruses asuvaid järvi, kus veel kalal või ujumas ei ole käinud, siis on üsna raske midagi uut leida. Kui aga vaadata näiteks 50 või ka 100 km kaugusele, siis on juba valik palju suurem.

Seekord otsustasime minna Järlepa järvele. Olgu ka öeldud, et mulle isiklikult seostub sõna "järlepa" eelkõige nõukaaegse suure kalkunikasvatusega. Praegu leidsin sellise Talleggi toote nagu "Järlepa kotlet", aga selle põhikomponent on kana-broileri lihamass (ehk siis kalkunit ei olegi).

Kui lugeda Kalapeediast http://www.kalapeedia.ee/jarlepa-jarv-suur-jarlepa-jarv.html selle järve kohta, siis selgub, et järv on 45,4 hektarit suur ja keskmine sügavus on ainult 1,5 meetrit. Kalastikus esinevad ahven, särg, koger, haug, luts, luukarits ja angerjas. Sisse on lastud hõbekokri. Kui veel lisada, et internetis olid ilusad pildid paadisillast, siis võis arvata, et autoga (meile eriti oluline, sest paat on ikka päris rakse) saab järvele päris ligidale.

Hommikul ei minda kunagi kodust välja tühja kõhuga. Nii ka kalale ei minda ilma moonakotita. Meil on üks hea tuttav, kes varustab meid heade vahvlitega (https://www.facebook.com/krobevahvel/ - poest neid ei saa) ja ülejäänud kraami saab poest hankida. Kui anda kõigile vabad käed meelepärase valikuks, siis kokku tulebki terve kärutäis head ja paremat.

Kui mõelda, et ka paat, kalaüügivahendid, mõned riided tagavaraks ja ujumise asjad peavad autosse mahtuma, siis ega kuigi palju enam vaba ruumi ei jäägi.

Meie suureks üllatuseks päris järve äärde autoga ei olegi võimalik sõita. Tegelikult võib-olla läbi mõisa territooriumi oleks võimalik, aga see ala on võõrastele suletud.

 

Endomondo näitas, et tee parkimisplatsilt järveni on 830 meetrit. Nii pikka maad paati käes tassida on ikka vägagi võimatu missioon. Nii otsustasime, et võtame jalutuskäigule ainult õnged ja ujumise asjad kaasa. 

Järve ääres avanes kena vaatepilt: paadisild, päästerõngas koos infotahvliga, pink ja šašlõkiahi (või on see mõeldud rohkem kalaküpsetusahjuna). 

Järv on tõesti suur. Kusagilt olin lugenud, et see on Raplamaa suurim järv. 

Kuna me paati ei hakanud siia käeotsas vedama, siis jäigi ainukeseks võimaluseks paadisillal õngitseda ja spinningut loopida. Seekord me ei saanud mitte ühtegi kala, isegi näkkimist ei olnud. Spinningul jäi aga iga viskega rohututt landi otsa. Tundus, et vesi järves on üsna madal. 

Hakkasin kõigile näitama ülikauget spinninguheidet, kui nägime, kuidas mingisugune must asi lendab koos landiga vette. Selleks mustaks asjaks osutus sokk, mis oli juba ujuma minekuks jalast võetud ja kenasti tossu sisse hoiule pandud. Ju siis heite hoovõtt oli liiga suure kaarega, et lant haaras ka soki kaasa. 

Vesi oli küll ujutav, aga siiski juba vägagi sügisene. 

Kas pean ka selle postituse, sarnaselt eelmisega, lõpetama sõnadega, et vaevalt see aasta enam kaptenimütsi vaja läheb? Või jõuame veel korra või rohkemgi kalale minna?

Heiki Koov

heiki@koov.ee 

1. septembril 2019 Kalijärvel

Jäneda lähedal asuval Kalijärvel oleme varasemalt mõned korrad ujumas käinud. Seekord siis kalapüük lisaks.
http://www.kalapeedia.ee/janeda-kalijarv-kalijarv-kallijarv.html?q=kalij%C3%A4rv&qf=3 andmetel on järv 4,1 hektari suurune ja maksimaalne sügavus on 9 meetrit, keskmiselt siiski 4,9 meetrit. Kaladest leidub järves särge, ahvenat, haugi, harvemini linaskit ja kokre. Vesi on küllaltki läbipaistev.
Kaart: https://kaart.delfi.ee/

Kalad ei andnud ennast kaua oodata. Küll aga olid särjed-ahvenad kõik väga väikesed ja me lasime nad vette tagasi. 

 

Elektriline paadimootor arendab tegelikult päris head kiirust. Kuigi auslt öeldes sellisel pisikesel järvel väga mootorit vaja ei olegi. Sõudmisega jõuaks ka üsna ruttu soovitud kohta.

Varsti läkski juba kõht tühjaks. Kalal olles peab alati moonakott kaasas olema. 

Karta on, et kaptenimütsi võib selleks hooajaks varna riputada. 

Eriti vahvad on järve kaldal olevad puust kujud.  

 

Sellel sügisel on 1. septembril ilm veel väga suvine ja vesi järves ujumissoe. 

Peale kalapüüki ja ujumist oli plaan minna Musta Täku Talli 1. septembri puhul õhtustama. Kahjuks pandi see juba varsti kinni. Guugeldades saime teada, et lähim söögikoht on Kehras asuv Peetri Kebab. 

Peale söögi-joogi tellimist selgus, et putkas ei ole joogitopse pakkuda. Nii oli vaja autost kõik sobivad tühjad nõud üles otsida. Õnneks leidsime hiljem autost üles ka joogitopsid.

Tegelikult oli söök vägagi maitsev! Aitäh! 

Heiki Koov

heiki@koov.ee